MINA
KÕIGE ALGUS
MINU ARENG
ESIMESED...
SUGUPUU
PÄEVAKAVA
TÄHTPÄEVAD
REISIMINE
TERVIS
LASTEAED
JUTUNURK
MEEDIA
MEIE SÕBRAD
KOMMENTAARID

FIN SWE RUS ENG EST


Mu emmel oli minust aimdus juba siis, kui ma alles mõni päev olin olnud ta kõhus...:) 15. mail, 2004 aastal otsustas ta osta rasedustesti, kuid ei jõudnud ära oodata millal koju jõuab ning nii ta saigi minu eksisteerimisest teada Rocca al Mare keskuse WC-s :)))



Sündisin: 29. jaanuar 2005 kell 16:45
Olin kena tütarlaps!

Kaalusin sündides: 3920 grammi
Olin sündides: 53 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 8/9
Minu juuksed olid kartulikoore värvi :)
Silmad olid hallikas sinised




Arvatav sünnikuupäev oli: 22. jaanuar 2005
Arvatav sugu oli tüdruk, mis selgus 21. rasedusnädalal.

Emme mõtles mind oodates: Emme tundis ennast raseduse ajal suhteliselt hästi. Välja arvatud see, et kuskil 9ndast rasedusnädalast hakkasid kõik praadimise lõhnad KOHUTAVALT! vastu..., kuid õnneks ei oksendanud ta selle pärast kordagi. Selline tunne kestis kuskil raseduse 17da nädalani.
Esimest korda andsin oma liigutamisega märku emmele 26. augustil 2004, ehk siis natuke peale oma neljandat elukuud...:) Aga muidu olin ma kõhus hääästi uimane, ega viitsinud seal ennast eriti liigutada, kuna seal oli nii mõnus ja soe ning ma mõtlesin, et: ahh! küll ma jõuan seal väljas rabeleda veel küll ja küll... :P Vahel ma ajasin oma emme isegi natuke paanikasse, sest ta ei tundnud mind terve päeva jooksul kordagi liigutamas... Raseduse lõpupoole käis emme ikka mitu korda KTG-s selle pärast... Mina vaikselt kihistasin naeru, ega suvatsenud ennast tihtipele isegi seal liigutada. Ükskord üks tädi raputas mind nii kõvasti, et ma ehmatasin nii palju ning tegin sellega emmele natuke haiget :)))
Raseduse 26dal nädalal läksid emme labajalad hästi paiste :( Siis emme puhkas natuke ja paari päevaga oli paistetus kadunud. Kuid 30dal nädalal läksid jalad uuesti paiste ja arstitädi otsustas emme mõneks päevaks haiglasse panna, kuna kahtlustas rasedustoksikoosi. Õnneks ei olnud midagi sellist! :) Emme jalad paistetasid raseduse lõpuni, kuid tegelikult see teda eriti ei häirinud, väljaarvatud need päevad, kui väga paistes oli. Siis pidi ta jälle lamama ja jalad kõrgemale panema.
Kuna ma olin nii laisk ei viitsinud ma ennast isegi sünnituseks õigeks sättida ja olin peaaegu 36da nädalani tuharseisus. Emmele kirjutati saatekiri välispidiseks ümberpööramiseks, mida ta nii kartis... Ta käis isegi ujumas, et ma end õigeks keeraksin... Ning ühel ööl hakkas mul oma emmest nii kahju, et ma otsustasin selle protseduuri ise ära teha. Kell kolm öösel läks mul uni ära ja ma mõtlesin end vaikselt ümber saada..., kuid... see polnudki nii kerge, kui arvanud olin, sest pidin ikka kuskil pool tundi ukerdama, et end paika saada. Emme ajasin ma muidugi sellega üles, sest ta kõht oli põikipidi piklik nagu kurk...:) Ning tema ajas omakorda veel issi üles... ja jälgisid siis sealt väljast koos, kuidas ma seal hädas olin :))) Niipalju, siis minu salajasest plaanist :P See teine asend ajas mind kohutavalt luksuma, sest ma muud ei saanudki teha, kui ainult luksusin :) Teistpidi olles nagu polnudki asi nii hull :P Ja üldse... kuidagi väga kitsaks oli seal sees jäänud... - üritasin ennast nii vähe liigutada, kui saan. Ainult sirutasin end aegajalt ning see hakkas vastikult emme põie peale :)
Kui 25jaanuaril emme arsti juures käis, kuulsin kuidas arstitädi talle ütles: " kui ta 1. veebruariks pole sündinud, siis hakkame esile kutsuma..." Mina mõtlesin, et oh, kui lahe, saan veel siin olla... Kuid mu emme ootas ja tahtis mind näha nii väga, et ma otsustasin teda enam mitte oodata lasta. Viskasin nurka oma esialgse plaani tema sünnipäevaks sündida...:P ning otsustasin üllatada ja sündida mitte teisel veebruaril nagu emme, ega ka mitte üheksandal veebruaril nagu issi vaid hoopis 29dal jaanuaril...:) Nii on nende mõlema sünnikuupäevad minu sünnikuupäevas olemas :)))

Mind oodates kutsuti mind nii: Tibu, Nunnu




Sünnikoht: Ida - Tallinna Keskhaigla
Sünni juures viibisid: issi
Ämmaemand oli: Siiri Ennika

Emme kirjeldus sünnitusest: 28. jaanuar, 2005 hommikul WCst tulles oli emmel tunne, et on vaja veel minna :P Ja nii terve päev läbi... Sest arvatavasti hakkas limakork eralduma väikeste sirtsudena :P:) Emme arvas, et peaks minema ikkagi kontrollima, mis vedelik see selline on ning helistas issile, kes oli tööl, et ta tuleks ruttu koju ja läheks temaga arsti juurde kaasa. Valvearst vaatas emme läbi ja kontrollis, et see pole lootevesi ning ütles, et sünnitama te veel küll ei hakka.
Kuna issi enam tööle tagasi ei läinud, siis veetsid nad ülejäänud päeva koos ning kuskil kella kuue ajal tuli emmel hirmus uni peale ja ta palus ka issit, et ta temaga koos magaks. Issi punnis tükk aega vastu, et tal pole und jne, kuid lõpuks siiski magas ka - kokku poolteist tundi.
Õhtul hakkasid nad televiisorist mingit filmi vaatama, kui järsku tundis emme imelikku valu alaselja piirkonnas... Kell oli siis täpselt 21.30. Kui veerand tunni pärast valu uuesti tuli, ütles ta seda ka issile. Ning, siis ei tulnud nende filmi vaatamisest enam midagi välja. Issi hakkas kella pealt aega võtma, kuigi emme oli kindel, et need pole kindlasti veel sünnitusvalud, kuna ta kartis, et need ikka hullemini hakkavad :)
Kui kätte oli jõudnud juba 29 jaanuar ja kell öösel üks saanud, otsustas emme dušši alla minna, sest valud olid natuke ebameeldivamaks läinud. Õnneks oli emme sünnituse kohta igasugust kirjandust lugenud ja ka perekoolis käinud ning teadis, et vesi teeb asja paremaks. Nii nad läksidki issiga dušši alla, kus valud muutusid eriti tihedaks. Issi oli ikka kellaga kõrval :))) ning muutus juba natuke närviliseks, kui lõpuks olid valude vahed kuskil 3 minutit. Kuid emme ikka veel ei uskunud, et need sünnitusvalud on, sest filmidest on selline mulje jäänud, et valusid on võimatu ilma kisamiseta taluda :) Ta oli üldse natuke imelik mu meelest, sest naeris palju. Issi üritas tuju nii palju üleval hoida, kui tema võimuses ja tegi emmele nalja, kui uus valu jälle tuli ning siis naersid nad valjult koos.
Kuskil pool kolm öösel läks issi vanaemale ja vanaisale teatama, et me peaksime ikkagi haiglasse minema hakkama. Ning vanaisa Jüri viiski meid haiglasse ära. Enne käisid veel bensiinijaamast läbi ja ostsid omale igasugust näksi ja juua haiglasse kaasa. Emme tahtis issiga poodi kaasa minna ja valida, aga kui ta poe uksest sisse minema hakkas, tuli uus valuhoog peale, mis sundis teda ukselt tagasi pöörduma ning ootas kuni see möödas. Seejärel pool jooksuga poodi, et kähku issile paar näpunäidet anda, mida osta ja siis jälle ruttu välja, sest uut valu seal teenindajate ees ei tahtnud ta küll taluda.
Kui nad lõpuks haiglasse jõudsid ja emmel juba need paberid täidetud, mida sealt registratuurist nõuti, olid valud enamvähem ära haihtunud ning hommikul kella seitsmeks olid need täielikult kadunud. Ämmaemand mõtles juba, et saadab emme ja issi koju, kuid nad tahtsid ikka veel oodata, üritades isegi natuke seal magada. Kuid siis otsustasin mina, et MIS ASJA! Ei mingit magamist! Ning siis käis suur pauk ja vett lendas...:))) Emme kargas voodilt püsti ja üritas jalad ristis vetsu joosta, vesi lädises sorinal maha ning issi jooksis lapiga järel, üritades seda uputust kuivatada :)))
Seejärel sai emme aru, et enam tagasiteed pole... ning mõtles endamisi: kas see ongi siis nüüd sünnitamine. Issi palus ämmaemandalt, et ta vanni vett täis laseks, sest emme tahtis proovida ka vannis lesimist. Kuid kahjuks ei tundnud ta ennast seal eriti hästi, sest vann oli liiga suur ja tal oli ebamugav, kuna ei saanud end korralikult kinni hoida. Nii ta siis loobuski vannimõnudest ning jäi dušši all käimisele truuks. Ilma veeprotseduurideta oleks valud palju valusamad tundunud... Kui ta dušši all polnud, siis rippus issil kaelas, ise toetudes ainult varbaotstele, sest nii oli kõige parem. Vaene issi, kes pidi kandma kaht naist korraga, sest ega ka mina sündides väga kerge polnud:)))
Kui kell oli 11.50 saanud otsustas emme jälle dušši alla minna. Issi tuli kaasa nagu kõik need korrad, mil emme seal oli. Kui järsku... tabas emmet mingi täiesti arusaamatu tunne - see oli nagu valu, kuid mitte päris valu ka, sest tekkis tunne nagu oleks tahtnud terve maakera oma seest välja punnitada... Emme oli segaduses, ega teadnud mida teha ja nii ta siis üritaski seda tunnet tagasi suruda, sest ämmaemandat polnud hetkel juures, kes oleks teda juhendanud... Issi otsustas ruttu minna teda kutsuma, kuid kuna emme kartis üksinda jääda ja tahtis temaga kaasa minna kohe, kui see kahtlane tunne möödub. Kui nad olid dušširuumist välja saanud, tuli see tunne uuesti peale ja sama võimsalt!, kuid ikkagi hoidis ta ennast tagasi. Mina mõtlesin sellel hetkel, et kas see on ikka tal hea mõte, sest ma oleks nii väga sealt kitsikusest välja tahtnud saada, kuid no... mis siis ikka..., eks emme ju teadis, mis talle hetkel turvalisem tundus.
Kui viimaks ämmaemand tuli, oli tal tõsiselt hea meel, et minu emme nii hea sünnitaja on, sest ta ei tahtnud valuvaigisteid, tal avanes emakas nii kiiresti, tal tulid veed ise ära ja nüüd hakkasid juba ka pressid pihta... Ta oli täielikult kindel, et mina näen ilmavalgust kuskil... 13.30. Kuid..., siis hakkas aeg venima... Emme proovis erinevaid asendeid, üritas kõik nii teha nagu tädi Siiri talle ütles, kuid ei midagi...:( Kell pool kolm päeval hakkasid pressid üldse kaduma, kuna ilmselt hakkas emakas väsima... ja tegelikult oli minul sellest jamast juba ka rohkem, kui küllalt, sest jube kitsas oli. Mu pea küll paistis ja liikus ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi..., kuid välja ma ei saanud...:P:(( Lõpuks otsustati emmele veeni tilguti panna, mis hakkas presse uuesti esile kutsuma. Pressid küll tulid, kuid liiga lühikesed, minuti asemel 20sekundit ning see oli liiga lühike aeg, et emme oleks suutnud korralikult punnida :( Selle kõige põhjuseks oli see, et (ma ei tea küll kuidas), aga mu pea oli täiesti vales asendis! Kuidas ma selle pea nii valesti sättisin!!!? Selle asemel, et lõug oleks rinnale surutud oli minul hoopis pea kuklas! Emme juba nuttis, sest tal oli nii! nii! nii! abitu tunne ja jõud oli täielikult otsa lõppenud ning ta ütles surmkindlalt, et tema lihtsalt enam ei jaksa! Lõpuks hakkasin ka mina väsima... ning minu õnneks võtsid arstid õigel ajal vastu otsuse, et nad peavad mind vaakumiga välja aitama.
Ja siis käiski kõik nii kähku! Lõpuks saingi ma oma kalli emme kõhu peale, kus oli tegelikult sama mõnus ja turvaline nagu seal seeski...:) Emme küll ehmatas, kui mind nägi, sest mu pea oli sellest vastikust vaakumist piklik nagu kurk..., kuid see ehmatus oli vaid hetkeline :)

Tugiisiku kirjeldus: Erakordselt kurnav sündmus!
Kes mind haiglas külastasid: tädi Krista, onu Andres, vanaisa Udo, vanaema Maimu, onu Lembit, vanaema Tiina, vanaisa Jüri, vanavanaisa Edgar, tädi Mare, tädi Jaana, onu Miku, tädi Mureli

Haiglas veedetud aeg: Haiglas olin ma sünnijärgsel õhtul ja ööl suhteliselt rahulik..., kuid järgmise päeva hommikul hakkasid mind küll kõik asjad häirima ja ma otsustasin lihtsalt hästi nutune olla ja seda koguaeg... Emme ja issi olid ikka vahepeal päris segaduses, ega osanud minuga eriti midagi peale hakata, kuid minu üllatuseks said nad minuga suhteliselt hästi hakkama :)




Minu nimi on Laura Loosaar, see pandi minule 4. veebruar 2005 (~6 päevaselt).

Miks just selline nimi? Kuna emmele ja issile mõlemale meeldis see nimi väga, sest sobib hästi ka perekonnanimega.
Teised valikud olid: Sandra
Tegelikult meeldis emmele ka Petra nimi, kuid minule poleks see küll üldse meeldinud :P




Tulin esimest korda koju: 1. veebruar 2005 (~3 päevaselt)
Kodu aadressiks oli: Rohumaa 12
Kodus võttis vastu: Tädi Frieda ning alguses minu peale hästi kuri kiisu Tessu
Minu esimesest kodust lähemalt: Oma esimeses kodus elasin ma koos emme, issi, vanaema Tiina, vanaisa Jüri, tädi Frieda ja kiisu Tessuga :)
25 juuni, 2005 kolisime emme, issiga oma teise koju, mis on siiani mu kodu.
Päevast lühidalt: Sellest päevast mina eriti ei mäleta... Emme mäletab seda, et haiglast saime välja kell 14.30, vanaisa Jüri tuli meile järele. Autosõit oli emmele hästi ebamugav, sest tal oli natuke paha istuda... Koju jõudes jäin ma kohe magama emme ja issi voodisse, kuid emme ei mäleta kui kaua ma seekord magasin. Vanaisa ja issi läksid samal päeval mulle vanni ostma, seni meie emmega tudusime ja tissisime ning varsti tuli ka vanaema Tiina ja nägi mind esimest korda kodus :)




POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!